Laupäev, 22. aprill 2006

Emotsionaalne homoteema

Arutelu homoseksuaalsuse üle ja ümber on taas üks selliseid, mille kohta pea iga inimene end spetsialistina tunneb ja oma emotsionaalset arvamust väga õigeks peab ning vastupidiselt arvajaid lausa lolluse musternäidisena pidada võib. Minu meelest on selline suhtumine valdav just nende seas, kes homoseksuaalsust väärarenguks peavad ja igasuguste võrdsete õiguste taotlemist eriõiguste nõudmisena tõlgendavad.

Eestis on lainetena teemaks vast kaks asjaolu:

1. abiellumisõigus või partnerlusseadus
Esimese puhul piisaks Perekonnaseaduse
Paragrahv 1
(1) Abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel.
muutmisest umbes selliseks:
(1) Abielu sõlmitakse kahe abiellumisealise inimese (või isiku? mis iganes see juriidiliselt korrektne termin ka on) vahel.
Abiellumisiga määratlakse Paragrahvis 3.

Perekonnaseaduse täistekst:
https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=924166

Partnerlusseadus on pikem ja vaevalisem tee - selleks ju vaja terve uus seadus luua. Ja minumeelest annaks uue seaduse tegemine naljaninadele hea võimaluse see seadus ristida "pedeseaduseks" või muuks selliseks, mida Perekonnaseaduse muutmisel iial ette ei tuleks.
Aga see selleks, küllap osapooled, huvigrupid ise teavad, kuidas oma õigusi paremini kaitsta ja esindada. Näiteks on Suurbritannia just tsiviilpartnerluse teed läinud.

2. lapsendusõigus
See kisub veelgi enam emotsioone pinnale, sest laste kasvatamisel oleme samuti kõik suured spetsid.

Põhilised hirmud tunduvad olevat:
* homoperes kasvavatest lastest saavad homod (pole tõsi, uuringud näitavad, et homoperes kasvavate laste seas on homoseksuaalsust sama palju või vähe nagu muu populatsiooni hulgas)

* kahe ema või kahe isaga lapsi hakatakse selle pärast narrima (osaliselt tõsi, kuid narrimise põhjuseid on niigi väga erisuguseid, sellest probleemist on teadlikud ka vanemad ise ja oskavad end ja oma last selles osas ette valmistada, väga palju sõltub just ka üldise sallivuse olukorrast ja lapsed ise kopeerivad oma suhtumistes pigem oma vanemaid kui leiutavad uusi põhjuseid, keda mille pärast kiusata. Seetõttu arvan, et kiusamisargumendi väljatoojad võiksid esmalt iseennast selles kontekstis analüüsida.)

* lapsi kasvatatakse omale "mängukannideks", eriti just homomeeste poolt (homoseksuaalsus ja pedofiilia on kaks ise asja ja pole mingit põhjust neid ühise nähtusena näha. Muidugi on ka homoseksuaalseid pedofiile, kuid nende suhtarv ei erine heteroseksuaalsete inimeste seas olevatest pedofiilidest.)

Seega minu isiklik seisukoht on, et homoseksuaalsetele inimestele võiks ka Eesti riik tagada võrdsed õigused kõigi teiste kodanikega nii abiellumise kui lapsendamise osas. Paljud riigid maailmas on hirmudest üle saanud ja selles suunas liikumas: Hollandis, Belgias, Hispaanias, Suurbritannias on homopaaridel ka lapsendamisõigus, Kanadas ja paljudes USA osariikides on samasooliste abielud lubatud.

BBC mitmekülgne ülevaade poolt- ja vastuargumentidest:
http://www.bbc.co.uk/religion/ethics/samesexmarriage/index.shtml


Siin paar jutulõnga Perekoolis, mille käigus olen oma seisukohta kujundanud ning kus annan ka allikaviiteid uuringutele, mis mu arutluskäiku toetavad:

http://www.perekool.ee/maarja/index.php?id=36679&class=forum&action=post&post=280534
miks te rahvas homosid ei salli?
autor: Kägu (anonüümne)

http://www.perekool.ee/maarja/index.php?id=36679&class=forum&action=post&post=295666
HOmod said Belgias lapsendamisõiguse
autor: Kägu (anonüümne)

Miks ma skeptikuna sellel teemal arutlen?
Homovastasus paistab olevat sama irratsionaalne, emotsioonidele baseeruv ja fakte eirav seisukoht nagu iga teine usupõhine arvamus. Lisaks paistavad homovastasusega silma pigem religioosse taustaga tegelased, kes Piibliga vehkides "ebanormaalseid" õigele teele tahavad karjatada. Sekulaarsemates inimestes istub ilmselt sees teadmatus ja hirm teistsugususe ees, kuid loodan, et piisava teadmistehulga baasil on võimalik neist hirmudest üle saada, kuid selles osas saavad meie kohalikud gay-aktivistid ise palju ära teha, et adekvaatne ja neutraalne teave kõigi soovijateni jõuaks. Soovin selleks neile palju jõudu.

Pisuke paralleel minevikust - kui u 100 aastat tagasi ei peetud naisigi täisväärtuslikeks kodanikeks, kel hääleõigus peaks olema, kui mõnes kohas siiamaani peetakse rassidevahelisi abielusid surmapatuks või musta vähem inimeseks kui valget, siis sama mõtteskeem, mis kuhugi kadunud pole, on nüüdseks osaliselt kandunud homoseksuaalsete inimeste peale. Küll projitseeritakse neile ühiskonna moraali allakäiku, maailma lõppu, Soodomat ja Gomorrat ja mida iganes, igatahes juba piibliaegadest tuntud patuoina mudel on jätkuvalt oma täies elujõus.

PS
Kui kedagi huvitab mu seksuaalne orientatsioon, siis kirjutatagu mulle isiklikult skeptikkk@hot.ee

Täiendus 27. aprill 2006.
Tegelt mis sellest ikka varjata - no olen hetero, olen, lapsevanem veel peale selle :-)