reede, 26. juuni 2009

Uus spordiala - väldime ristisambaga kohtumist


Keset Tallinna linna pandi püsti klaasist ristiga klaasist sammas, mis kuulu järgi pimedas valgust välja ajab. Veel räägitakse, et rahvas olla samba omaks võtnud ja sammas olla kogunisti rahva liitnud. Kahe viimase arvamusega ma küll nõus ei saa olla ja olen pigem kriitikameelsete poolel, kes ristiga sammast kroonukunstiks peavad ja mille sellekujuline õige aeg päris mitu-mitu aastakümmet möödas on.

Samas jah. Püsti ta on, aga algatan omamoodi harrastuse - kui kaua suudan Tallinnas elades ja liikudes vältida sambaristiga silmsidemesse sattumist.

Võimalikke tehnilisi võtteid on mitu:

* mitte sattuda ohupiirkonda (mul on see siiani enamuse ajast õnnestunud);

* kui on vaja sinnakanti sattuda, siis saab liikuda sedasi, et ohupiirkond jääb rohkem selja taha (kaaskodanikele võib see küll veidi veider välja paista, aga prioriteediks on ikka oma ohutus);

* kui ei soovi selg ees käia, siis võib vaate varjamiseks kasutada portfelli, kilekotti, käekotti või lihtsalt kätt;

* võib rohkem või vähem demonstratiivselt mujale vaadata - näiteks pilvi, kunstihoonet, Kiek in de Kök torni, linnavalitsuse hoonet, kajakat jne, peaasi, et ohupiirkonnas viibimise ajal oleks mingi konkreetne objekt, millele pilk ja tähelepanu keskendada;

* minna pilk maas sambale väga lähedale, siis ei näe, mis seal otsas on;

* sättida oma silmavaade sedasi, et risti kujutis satuks täpselt pimetähnile ja pole seetõttu näha.

Saan kuuldu põhjal järeldada, et sammas on tehtud meelega ilus ja pilkupüüdev, et kindlameelseid kodanikke võimalikult julmalt eksitada, nagu visuaalne sireenide laul. Veel üritatakse manipuleerida meie isamaaliste tunnetega ja tahetakse tublide sõjasangarite abil meile see rist vägisi südamesse ja pähe suruda - "mis eestlane sa muidu oled, kui vabadussõda ei mälesta". Ei lähe läbi! Sellist Brežnevi pakikest, kus normaalse asja saamiseks peab vägisi ja kamaluga jama kaasa võtma, pole mulle vaja.

Kuidas Sina sambaga kohtumisest pääsenud oled? Kas läks napilt? Milliseid kavalusi oled kasutanud? Mitu päeva, kuud, aastat oled vastu pidanud? Või kasutati kavalust hoopis Sinu vastu ja ikka pidid oma ihusilma ristisambaga reostatud saama?



Mina pidin täna sealkandis liikuma - jala ning bussiga. Jala liikumine on ohtlikum, kuna piirkonnas liikumise aeg on pikem ja juhuslikud peegeldused suurtelt aknaklaasidelt võivad ebameeldivalt üllatada. Bussiga polnud probleemi - tuli lihtsalt õiget pidi seista ja vaadata näiteks, kas inimesed ikka peavad punasest fooritulest lugu.

/Algne pilt Postimees.ee-st, autor Liina Luhats, ise töötlesin./

6 kommentaari:

  1. Hakkasin kasutama kõiki sinu kirjeldet võtteid juba selle munamendi pystitamise ajal. Nyyd on tekkinud arvestatav vilumus, ehk sambal pole veel kordagi õnnestunud minu silma alla sattuda.

    VastaKustuta
  2. Mina kasutan vastupidist terapeutilist praktikat. Olen mitu õhtut sõprade ja tuttavatega sattunud Harju mäele väikese veiniga istuma. Enam politseinikud ka seal ei tülita.

    Vaadanud toda sammast ja proovinud lihtsalt...noh, mitte leppida... aga mõtestada. Lähi- ja keskperspektiivis see asi sinna kindlasti jääb, seega miks mina peaksin hakkama ennast oma linnas tundma piiratuna. Vaatan kuni vaimuvalu tuimeneb. Ning lepin sellega nagu öösel helendava kitš-aiapäkapikuga naabri aiast.

    Naaber peaks ennast selle pärast halvasti tundma, mitte mina.

    VastaKustuta
  3. saime leeninitega hakkama, asi siis 1 sammas tausta sulatada. olmeliste ja maastikuliste elementidega harjub me tähelepanu kiirest ia ei reageeri enam neile.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Olin kirglik vastaline, nüüdseks on silm niivõrd harjunud, et ei registreeri kõnesolevat monstrumenti üleüldsegi. Muidugi, parem, kui teda seal poleks, aga - saab hakkama.

      Kustuta
  4. Teatan pidulikult, et ikka ei ole ma seda asja oma ihusilmaga otse natuuris näinud. Olen küll mõned korrad pidanud üle Vabaduse platsi sõitma, kuid ennetavaid meetmeid rakendades suutsin õnnetust edukalt vältida.

    Ükskord oli olukord siiski päris kriitiline. Nimelt anti Kunstihoonest teada, et ma pean sealt kiiresti ühe suure ja raske asja ära vedama, kui ei soovi selle prügimäele saatmist. Ikka nii suur asi, et eraldi sõiduautost suurem sõiduk tuli tekitada ja sellega siis otse Kunstihoone ukse ette sõita. Lõppkokkuvõttes läks õnneks - surematu kunstiteos päästetud ja morbiidne rist nägemata.

    VastaKustuta
  5. Haiglane foobia...

    VastaKustuta